Terje
Ojaveri viimase näituse võti peitus galerii tagumise saali videos
„Sisyphose pruut”. Kuigi 1943. aastal okupeeritud Pariisis kirjutatud
„Sisyphose müüt” on Albert Camus’ esimene filosoofiline essee, ei ole
see mitte ainult Camus’, vaid ka üldisemalt üks võluvamaid inimese ja
maailma vahekorra, aga ka inimese olemuse käsitlusi. See kuulub autori
absurditriloogiasse.
Terje Ojaver on lähtunud oma videos (aga ka laiemalt kogu
installatsioonis) Camus’ Sisyphose tõlgendusest, mis omakorda põhineb
Homerosel. Sisyphos oli antiikmaailma üks targemaid ja ettenägelikumaid
surelikke, kes ei näidanud üles erilist respekti ei jumalate ega ka
inimeste vastu. Ta lobises välja Zeusi saladuse, kuigi tingimusel, et
Asopos annab Korintose linnale vett. Ta pani surmatunnil mõtlematult
oma naise armastuse proovile, kuid vihastas, kui naine sõnakuulelikuna
ta käsku järgis. Ta kauples Hadeselt välja loa minna maa peale oma
naist karistama, sest selline sõnakuulelikkus ei käinud kokku inimliku
armastuse ja loomusega. Maa peal aga astus üle Hadesele antud
lubadusest, vangistas surma ning jäi nautima päikesepaistet, merd,
kaljusid, kuni jumalad lõplikult vihastasid ning saatsid Hermese ta
pimeduseriiki tagasi tooma, kus ta pidi igavesti kandma oma karistust:
kivirahnu ikka ja jälle mäkke veeretama, sest niipea, kui ta sellega
üles mäeveerule jõudis, veeres see alla tagasi.
Homerose jutustatud müüdi keskmes on ponnistusest pingul keha,
moondunud nägu, vastu kivi surutud põsk, raskust toetav õlg,
raskuspunkti otsiv jalg ehk siis üliinimlik füüsiline pingutus. Ning
psüühiline tragöödia, kui ta mäge pidi kivile järele laskub. Camus’
keskendub tõlgenduses laskumisaegsele pausile – seisundile, mis kujuneb
sadade kordade järel jõuetust tragöödiast absurditundeks ja sellest
vaikseks rõõmuks ehk kõrgemalt poolt ettemääratud saatusest enda
kujundatud eluks. Ka Terje Ojaver on lähtunud Camus’st, Sisyphose
karistusest, kuid tema on noppinud üles karistuse ajendi – liiga
sõnakuuleliku naise, kuigi mööndusega, sest videos ei samastu kunstnik
mitte naise, vaid pruudiga. Pruudi saatus ei ole veel nii lõplik, nii
paikapandud, talle on jäetud hingamisruumi ja valikuvabadust. Ei
Homerose jutustusest ega ka Camus’ tõlgendusest selgu, kas Sisyphos
karistas oma naist või jättis selle plaani katki, kui koges taas
maailma valgust ning soojust, kui talle meenus tema enda maapealne
eksistents.
Terje Ojaveri autoportreeline video räägib naise valikust käia läbi
n-ö karistuse tee, kuigi ka seda ei käi ta rasket tööd tehes – ei kivi
raskusest moondunud nägu ega tudisevaid jalgu –, vaid ta mängib
mäeveerul ülesmäge jalgpalli. Igasuguse sportmängu tunnus on reeglid,
kuid Terje Ojaveri kangelanna (tema ise) eirab neid: on vaid üks
mängija ning kaks palli, maapind ei ole sile. Ta on teinud oma valiku
jagada armastatuga karistust ehk Camus’ absurdiinimese kontspetsiooni
silmas pidades eluteed, mille arusaamatu absurdsus aja jooksul
kodustub, saab omaks. Video juures on veel üks väga oluline, vaataja
eest peidetud tähendus: vaat et pastoraallikult kaunis keskkond on
filmitud Pääsküla endisel prügimäel, mida nüüd katab roheline
murumätas. Nii et pealispind ja sisu eipruugi alati kattuda ning
näiline lõppeesmärk ehk antud juhul jalgpallivärav võib sageli osutuda
lõksuks, mis omakorda võib osutuda eneseleidmise teeks. Terje Ojaveri
video üks poeetilisemaid kaadreid ongi teravalt välja joonistatud
väravavõrk, mis aegamisi hägustub ning mille asemele ilmub mahedalt
meelas maine maastik. Just see, mis pani Sisyphose unustama nii oma
naise karistamise kui ka Hadesele antud lubaduse.
Video taustal võib näituse installatiivset osa ehk reaalsetest ning
kunstlikest kividest, kuigi ka päris kividele on rõivaste kaudu antud
ebareaalsuse mõõde, koosnevat installatsiooni vaadata pastoraalse
maastiku väljakistud fragmentidena. Need fragmendid ei toimi mitte
ainult osa-, vaid kogu olukorra absurdsuse suurendusena – õõvastavalt
traagilisena ning (enese)irooniliselt naljakana. Nii et ei olegi päris
selge, kas tantsivad petetud või petjad või millal üks tegevus
(seisund) teiseks üle kasvab. Aga üks on küll selge: „Petetute tants”
on Terje Ojaveri üks suuremaid õnnestumisi (kui mitte kõige suurem). Ja
mitte ainult Terje Ojaveri enda loomingulises autobiograafias, vaid
laiemalt poeetilises autobiograafilises võtmes, feministlikus
lähenemises. Enne kui sellel teel edasi minna, tahaks korraks tagasi
vaadata ning näha „Petetute tantsu” sümbioosi videoga „Hoia mind” ehk
siis naise oma valikut ühendada elutee päris alguse ning lõpuga.
