Anu Põder

„Super”.

Anu Põder on eesti kunstis olnud enam kui kolmkümmend aastat: näitustel hakkas ta esinema kohe pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1970ndate lõpul, 1979. aastal pälvis ta kunstnike liidu noortekoondise preemia. Ehk teda oli tähele pandud.  Anu Põdra loomingut on väga raske siduda ühe teise stiili või trendiga. Või ka aastakümnega. Ta ei ole radikaalne uuendaja või konservatiivne väärtuste kandja. Aga ta on kogu selle aja, kolm aastakümmet raudselt olemas olnud, ajanud oma kindlat rida ning puudutanud oma kunstis midagi niisugust, mis on olnud oluline just sel ajal, mil tema teosed on loodud, ja on olulised ka praegu, kümme-kakskümmend aastat hiljem. Anu Põder on üks väheseid eesti skulptoreid, kes on äratanud kõige erinevate huvide ja hoiakute, erinevas vanuses kuraatorite tähelepanu. Teda on oma kuraatoriprojektidesse tahtnud tema eakaaslased, aga ta on olnud samavõrd köitev ka päris noortele kuraatoritele, kunstiteadlastele või kunstnikele.

Anu Põder on filosoofiline kunstnik.  Mis kõige olulisem: ta ei mängi keerulistele diskursustele, ei refereeri ega tsiteeri tuntud klassikuid. Ta tundub olevat täiesti vaba sekundaarsest väärtuste süsteemist. Anu Põdra kunsti filosoofilisus seisneb tema oma elutunnetuses, -kogemuses. See kõik ei tähenda, et Anu Põder ei tunneks praegust kunsti või kunstiajalugu või ei hooliks sellest. Sugugi mitte. Kuid ta on osanud teiste loodust-kogetust filtreerida just selle iva, mis orgaaniliselt sobib tema oma kogemusse, et siis selle pinnal konstrueerida midagi uut.

Anu Põder on kasutanud oma loomingus kõikvõimalikke materjale, sageli selliseid, millel pole traditsioonilise skulptuuriga midagi pistmist. Kuid ei siis, kui skulptuur eeldas teatud materjali kasutamist, ega veel vähem praegu, kui installatsiooni võib luua ükskõik millest, pole materjal Anu Põdrale olnud efekti või atraktiivsuse loomise vahend. Ta mõtleb materjalis ja materjali kaudu: materjali tähenduslikkus, nii isiklikus, aga ka üldisemas mõttes on tema loomingu mõistmise üks võtmeid.

Anu Põdra loomingut võib vaadata kui filosoofilist kollektiivset autobiograafiat; ühismälu, millest aimub konkreetset, vahetut, isegi intiimset kogemust. Anu Põder ei jutusta lugusid, ta pakub vaatajale visuaalselt väga selgeid, veenvaid, mõjuvaid fragmente.

“Super” on nelja eraldiseisva, kuid kontseptuaalselt üksteist toetava teose tervik. Esimese ruumi “Lookas laud” – rasvast läbikumav söögipalve – ja tagumise ruumi “Kärg” –mesitarude vahast läbiimbunud raamid – osutavad inimühiskonna sellele tasandile, mis kapitalistliku heaoluühiskonna edukuse ning karjääri võidujooksus kipub kaduma minema.  Meelaste punaste keeltega ahned “Limpsijad” ja külmade metallitorude vahele surutud igast reklaamist tuttavad emaliku armastuse võrdkujud šokolaadist üllatusmunad vastanduvad neile kui meie ajastu metafoor.  Kuid selline lihtne vastandatus on kõigest pool tõde. Ka väljapaneku nimetuses “Super” peituv iroonia ameerikaliku võltspositiivsuse ning selle kaudu meie praeguse aja pihta ei määra kogu atmosfääri. Anu Põder ei näita näpuga, ei häbista, ei lajata vastu pead, ei mõnita, ei ironiseeri. Anu Põder mõtiskleb (tema mõtisklustes on inimlikku kahtlust) ja kutsub ka vaatajat mõtisklema (ning kahtlema). Rasvakiht laual on sama õrn ja ilus nagu sillerdav vaha mesitaru võrgul. Aga ka hõbepaberisse mähitud munade ning kargelt helkivate metalltorude kooslus on ahvatlevalt ilus. Millisele ahvatlusele, kui palju, millal tuleks järele anda? Millisele mitte?

Anu Põdra “Super” ei kiida takka ega ka laida, see kutsub pigem aega maha võtma ja ise endas selgusele jõudma.

Reet Varblane